Südamelt ära

Sildistamine on nii lihtne, eks? Piisab ühest korrast ja oledki keegi valmis. Pool elu ma olin armas väike laps ja teise pool totaalne ülbik. Ja ma nii pikalt uskusin seda. Mis kõige hullem – ma arvasin, et see silt annabki mulle õiguse olla ülbe. Kui kõik nii arvavad, siis olengi. Oli teismelise perioode, kus olin selle üle uhke. See ülbuse silt justkui ei lasknud kellelgi sulle halvasti öelda. Ja siis tuli elu peale ja ma avastasin, et uhkusest oli saanud järsku madal enesehinnag, kartus, häbelikus. Ma enam ei arvanud, et mul on õigus olla ülbe, vaid, et olengi ülbe. Ülbe näoga, ülbe olekuga, ülbe kõigega.

Ma nutsin kodus oma ülbuse pärast. Saate aru?! See silt oli nii tugev, et ma nutsin kodus, miks mina pean olema nüüd ülbe ja paha! Miks-ma-kellelgi-ei-meeldi mõtted. Keerasin totaalselt perse esimese kohtumise Alari vanematega, kuna suutsin ainult mõelda, kui ülbe ma paistan ning täpselt sellisena ma ka ennast esitlesin.  7 aastat hiljem ja neid kilde pühin tänaseni kokku.

Esimest korda ma sain aru, et võibolla ma ei olegi nii halb, oli siis, kui meil toimus töö juures koolitus ning iga inimene pidi midagi head oma kolleegile ütlema. Ja kui mitu kolleegi oli mulle öelnud, et ma olen koguaeg nii rõõmus ja sõbralik, siis ma hakkasin mõtlema, et äkki tõesti… .
Kõige ilumutavamaks hetkeks loen seda, kui üks lapsevanem mulle ütles, et ma olen tõeliselt siiras inimene. Ma olen talle tänaseni tänulik nende sõnade eest.

Hakkasin endale vaikselt sisendama, et ma ei ole tegelikult ülbe ning püüdsin leida põhjusi, mida andsin teistele enda niisuguseks sildistamiseks. Siis tuli Alari jälle minu juurde jutuga, et lähme sõbra juurde grillima, ta tutvustab oma uut tüdruksõpra. Hakkas jälle nutt ja hala minu poolt. “Alari, ma ei taha minna. Ma olen ju nii ülbe! See tüdruk raudselt mõtleb nii. Ma ei taha minna, palun..” Niimoodi nuttes ja halades, sain aru, et see probleem vajab lahendamist, mitte põgenemist.

Läksin psühholoogi juurde.

Ta tegi suured silmad, kui kuulis, mida ma endast arvan. Ta väitis, et ülbe ei tule tal isegi pähe minu kirjeldamiseks .Mul on meeles ta sõnad, mida tuletan endale tänaseni igapäevaselt meelde: sa oled tore ja vahva inimene ning pole põhjust, miks keegi peaks sinust teisiti arvama.

See oli selline pöördehetk mu elus. Ma keeldusin päevapealt uskumast, et olen mingil viisil halb, vaid hakkasin endale ütlema ilusti. Hakkasin end kiitma. Teate, kui oluline on kiitus! Ma võtsin lõpuks omaks selle, et olen hea inimene ja teisedki näevad minu puhul sama! Mul meeldib uskuda selle lapsevanema sõnu – sa oled nii siiras inimene, Rahel!

Mis siis tänaseks saanud on? Ma ei kasuta enda kohta enam kunagi sõna ülbe. See on saanud kõige koledamaks sõnaks minu jaoks. Ma endiselt värisen, kui on mingi istumine pool-uute inimestega. Neljapäeval on mul üks ees ja mu sees käib kõva võitlus. Kuid ma enam ei hala, ma ei nuta. Ma tahan minna – see ongi vist kõige olulisem. Ma kardan meeletult, aga ma tahan seda teha.

Mis siis lõpetuseks? Võiks ju soovida, et see sildistamine lõppeks teiste poolt, kuid tõenäoliselt siiski mitte. Lõpetuseks võibolla siis seda, et teiste arvamus meist kujuneb meie arvamusest endast.